Viimase aasta jooksul olen märganud, et popmuusikas mullitab kummaline asi: artistid räägivad veini joomisest, millest nad midagi ei tea. See juhtub Frank Oceani filmis 'Super Rich Kids' ('liiga palju pudeleid seda veini, mida me ei suuda hääldada') ja André 3000 külalissalmis Rick Rossi teoses 'Kuuseteist' ('me sööme, kuni kõht valutab, ja siis läheme haarame parimat veini ja joo seda nii, nagu teame, millisest viinamarjast ja piirkonnast see tuli. ')
Võib-olla ei ole kaks päris ametlik nähtus, kuid see teeb kummalise sissepritse muidu tugevas popmuusika veininimede langemise moevoolus (vt: Cristal, Santa Margherita, Ace of Spades). Laulud hõlmavad liiga palju rollimängu kihte, et teada saada, mida Ocean või André 3000 veini suhtes isiklikult tunnevad, kuid Oceanil - või Oceani tegelasel - sai üks asi korda: Veininimede hääldamine võib olla meeletult keeruline.
mis on täidlane punane vein
Tõendid viitavad sellele, et veinitehastel oleks hea, kui seda mitte kuidagi lihtsamaks teha: hiljutises Brocki ülikooli uuringus leiti, et inimesed maksavad suurema tõenäosusega raskemini hääldatavate nimedega veinide eest kõrgemat hinda.
Ehkki meile meeldib ilmselt maksta selle privileegi eest, et me ei suuda kaubamärki hääldada, pean ma ütlema, et tarbija jaoks võib tundmatu veininime valjult välja ütlemine olla alandav kogemus. (Mu kolleeg Tim Fish kirjutas sellest eelmisel aastal suurepärase teose .) Probleemi ühendab see, et see, mida on õige öelda riigis, kust vein pärineb, ei pruugi olla õige amerikaniseeritud versioon.
See probleem pole veinile omane. Ma kasvasin üles Havail, kus Jaapani mõju on suur, nii et midagi karaoke-tüüpi hääldatakse jaapanipäraselt 'kah-rah-oh-kay', 'r' -heliga, mis langeb 'l' ja 'r' vahele , mida hääldusjuhendid nimetavad 'retroflex klapiks'. Mandrile kolides sain teada, et ameeriklased ütlevad 'care-ee-oh-kee', mis algselt minu meelest oli aja jooksul kuidagi lõbus, ma lihtsalt kulusin ära ja nüüd, vähemalt siis, kui olen sees mandriosa, hääldan seda ka nii.
Veininimede puhul, millel on erinevad amerikaniseeritud ja originaalsed hääldused, näen ma kummagi poole argumenti ja ma pole üldiselt hukkamõistetav. Minu veini osas on reegel nr 1 'ära pane inimesi halvasti tundma'. Elu on liiga lühike.
Aga kui peate valiku langetama, olen ma tõesti uudishimulik: kuidas te veine hääldate? Ameerika moodi või võõrsil? Palun jätke oma mõtted kommentaaridesse. Kontekst on ilmselt üks tegureid, kuid tavaliselt langen ma ameeriklaste häälduste järgi. Lisasin mõned näited allpool ja viskasin sisse ka mõned Ameerika veinitehased, mille nimedes olid võõrsõnad. (Need ei ole sõnastiku-regulatsiooni hääldused, vaid renderdatakse võimalikult hästi foneetiliselt.)
Prantsuse veinid, mida mõnikord hääldatakse Ameerika viisil
Bollinger [prantsuse keeles Bohl-ahn-ZHAY, amerikaniseeritud: BOHL-in-zhur]
Taittinger [prantsuse: Tay-tahn-ZHAY, amerikaniseeritud: TAH-tin-zhur]
Romanée-Conti [prantsuse: Ro-mah-NAY Kohn-TEE, amerikaniseeritud: Ro-mah-KNEE CON-tee]
Ameerika veinitehased võõrkeelsete sõnadega, mida hääldatakse Ameerika viisil
A.P. Vin [Ay Pee VINN]
Chateau St. Jean [SHA-tow SAYNT GENE]
Chateau Ste. Michelle [SHA-tow SAYNT Mee-SHELL]
Nõuanne. Otsige veinivideoid aadressilt winefolly.com või YouTube, kui soovite juhiseid keeruliste nimede hääldamiseks. Te ei pruugi leida „õiget” hääldust, kuid kui kopeerite kellegi, ei ole te ajaloos ainus, kes seda valesti ütleb.